Kivi tuleb kõige olulisemaga – bioenergiaga
Võib ju väita, et kivi on väga hea ehitusmaterjal ja tasuta saadaval igas paigakeses. Nii ta on ja see on ka inimese teadlik selgitus, miks ta just selle või tolle asja kivist tegi. Tegelikult peitub põhjus hoopis kaugemal, inimese ajusoppides alateadvuse ja vajaduste tasandil. Tooksin näite loomariigist – koer, kes haigeks jäädes või põdedes leiab ilmeksimatult üles rohutuusti, mida siis innukalt närib. Sama toimub näiteks kassiga. Kõik loomad leiavad ise omale sobilikud ja tervislikud taimed, mis aitavad hädade vastu. Inimenegi pole erand.
Sõltuvalt keskkonnast ja paraku ka rahakoti paksusest, valib inimene ise mõistuse ja alateadvuse koostöö tulemusena, kas asuda siia või sinna elama, paljuneda või isegi surra.
Ning ikka ja jälle on paljudes elamutes tugev seos kivimitega. Olgu need siis ahjukivid, maakivid, ränikivid või suisa paekivid. Igal kivimil on inimorganismile konkreetne toime ja iga inimene leiab alateadliku ja teadliku ajuosa koostööna selle õige lahenduse, mis on just – tema konkreetse isiku jaoks sobilikum ja tervendavam. Toome näite ehitiste puhul, kui inimesele meeldib kivist ehitatud terrassid, õuemajakesed, tuppa panna ilusad dekoratiiv kiviseinad siis antud juhul peakski teadma millised on just temale õiged kivid, mis ei kahjustaks tema tervist.
See oli pelgalt näide inimese ja kivi kooslusest, aga tasub teada, et peale oma tervendavate omaduste suudavad kivid funktsioneerida ka nn. energiapatareidena. Teatud bioenergeetilise laenguga laetuna suudavad need imelised kivikesed salvestada endas energiat ja seda ka edasi anda. Tundub müstiline ja ebausutav, aga nii see on. Nii nagu kerisel kivi kuumeneb ja salvestab soojusenergiat ning aegapidi jahtub, nii on võimalik kive laadida ka bioenergiaga ja sellised ravitoimingud annavad hämmastava efekti. Kiviravi fenomen seisneb selles, et kivid tuleb ajada kuumaks teatud temperatuurini, kindlasti ainult puudega, ja sedagi teatud tingimustes ja anumates. Seejärel tuleb kivi laadida kõige olulisemaga – bioenergiaga – ja alles seejärel alustada protseduuri.
Jätan esialgu ametisaladused enese teada, kuid selline meetod ravib imehästi igasuguseid – liigesevaegusi, allergilisi nähte, närvipõletikke, peavalusid, neeruhaigusi, seedetrakti ja põiehädasid, selja-kaelavalusid, ületöötamisest tingitud stressi, tsüste, meeste eesnäärmevaevusi, potentsi, vererõhuhädadest ja kõhuvaludest rääkimata. See ravivõimaluste spekter on nii suur ja lai, et kohe ei jõuagi kõike kirja panna.
Selle kirjutise lõpuks toon ühe lihtsa näite. Me kõik oleme vaadanud O. Lutsu „Kevadet” ja näinud seika, kuidas apteekrihärra ahjus lesis ja ennast ravis! Nii on ravitud ennast aastatuhandeid, kuid kiirenev elutempo on toonud kaasa vanade heade ravimeetodite kadumise ja unustamise. Kaasaegset inimest on juba maast madalast õpetatud ravimeid tarvitama, mis on omamoodi kahe teraga mõõk – ühte ravib, teist hävitab.
